02/06/2026
Päriselt aus olles peab ütlema, et pealt hommikukohvi on just nüüd, päikese merre minemise ajal päris esimene võimalus end lõdvaks lasta terrassil, lamamistoolis. Kaasa Jaani lubasin raamatu taha tunnikese varem, sest ega kahekesi nõudepesumasinat tühjendada ja viimast korda täita pole suurt mõtet.
Kusagil kukub ja kukub üksik kägu, kaldal avaldab mõtteid kajakas, mida madalamaks siugleb päike, seda kuldsemaks muutub meri...
Tänased pulmalised tundsid ennast hästi, kodudesse haarati koguni kaks Dion Hummeri lõbusat raamatut, tänusõnad kirjutati külalisteraamatusse.
Seda kõike siin ja praegu ei kirjutaks niimoodi ma siis, kui homme, 3. juunil, seitsmeteistkümne aasta eest poleks uksed lahti teinud me kodurestoran MerMer. Pigem on see avamispäev sümboolne, sest tegelikult pakkusime omi roogi niiöelda raha eest päev varem, 02.06. 2009.
Seitseteist aastat on p**k aeg, teisalt aga tundub see kui killuke hetkest, millesse on talletunud tegelikult neljandik minu elust. Hetk, millesse on mahtunud sündmusi rohkem kui sajandi jagu. Alles üleeile olid meil söömas paarike, kelle mälestuses lapsena oli aeg, kui mehe isa siin meie maja ehitas ja nad poolvalminud ehitises ringi jooksid ja tulevasse magamistuppa kipsseinale kriipsujukukesi kriitseldasid. Nüüd sattusid nad siia, kuna isa oli neile MerMeri kinkekaardi kinkinud.
Ka tänased abiellujad olid oma eelmistes eludes eraldi MerMeris söömas käinud.
Mõnikord on tunne, nagu oleks MerMer kassikangas, mis koob iseenda lugu, kuhu on põimunud oh kui palju erinevaid lugusid ja kohtumisi.
Tegelikult on MerMer lugu, mis toimub väiksema või suurema söögilaua taga vaatega merele, lugu, kuhu jõudjatele on soov pakkuda meiemoodi armastust hea toidu ja ühise aja seltsis.
Ilusate kohtumisteni meie juures!
Merrit, Jaan ja kass Volpone.
